Arthur C. Clarke "Linn ja tähed"

48. Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas. (34/54)

Tegevus toimub tajumatus tulevikus. Maa on muutunud lõputuks kõrbeks. Ainsaks asustuseks on Diaspari linn, mida juhib Keskarvuti. Kogu elu ning seda juhtivat informatsiooni hoitakse Mälupangas. Keskkond, milles inimesed elavad, on loodud nende ettekujutuses ning seega on selleks pigem virtuaalne kui reaalne maailm. Inimesi teevad masinad säilitatud informatsiooni abil ning nende eluiga ulatud sadade kuni tuhandete aastateti, pärast mida võivad nad rahulikult sadadeks aastateks tagasi "hoiule" minna, et siis jälle uuesti "sündida". Vahel harva "sünnib" aga uus inimene. Neid nimetatakse Unikaalideks. Ka raamatu peategelane Alvin on Unikaal, kes hakkab otsima vastuseid küsimusele, mis on teisel pool Diasparit ümbritsevat kõrbe. Ta leiab tee Lysi, teise linna, mis erineb Diasparist oluliselt. Alvin püüab leida vastuseid inimkonna ajaloo kohta ning kaks linna ja rahvast ühendada. Temast saab esimene Unikaal, kes oma ülesande edukalt täidab.

Eelmisel aastal loetud "2001: Kosmoseodüsseia" ei suutnud mulle eriti muljet avaldada. Kahjuks on selle raamatuga sama lugu. Idee iseenesest on väga huvitav, kuid lugemise ajal kandus mõte tihti hoopis mujale. Samuti ei suutnud ma olemasolevate kirjelduste (kas neid üldse oligi?!) põhjal keskkonda ja inimesi ette kujutada. Tundub, et selles tõesti ei kirjeldatagi midagi, vaid antaksegi edasi vaid ideed. Mina leidsin sealt sellise idee, et edu saavutamiseks tuleb teha koostööd. Ilmselt on selles raamatus neid veelgi, kuid kuna ma polnud selle raamatu tekstiga kuigi suur sõber, läks muist (ning võibolla ka olulisem osa) minust lihtsalt mööda. Neile, keda aga ulme väga tõmbab, võib see raamat olla elamusi pakkuv.

Clarke, Arthur C., 1917-2008
Linn ja tähed
(The City and the Stars, 1956)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
Eesti Raamat, 1981
224 lk.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (Apteeker Melchior, #6)

24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. (33/54)

Kui kolm aastat tagasi Melchiori viies osa ilmus, sattus see minu riiulile juhuse läbi. Unustasin raamatuklubi klubiraamatust ära öelda. Olin kunagi varem proovinud esimest osa lugeda, kuid loobusin. Ei sobinud tol hetkel, kuigi varasemate kogemuste põhjal olin Hargla headusest teadlik. Kui siis "Tallinna kroonika" (viies osa) mu kätte sattus, otsustasin uuesti proovida ning olingi kadunud. Vaimustust jätkus ka esimene osa ("Oleviste mõistatus") viimaste lehekülgedeni.

Sarnased emotsioonid valdasind mind ka seda raamatut lõpetades. Tekkis soov selles lummuses veel veidi viibida ning teine osa ("Rataskaevu mõistatus") kohe ette võtta. Mingil põhjusel see nii ei läinud. Tulid teised raamatud vahele, kuid tõstsin selle juba riiulilt lauale ootele, et lähiajal sellega siiski algust teha.

Selles raamatus sünnivad kuritööd kristluse äärmuslike vaadete ning erinevate Piibli tõlgenduste kokkupõrgetest. Mõne lugeja arvates on selles religioosset tausta liiga põhjalikult kirjeldatud, kuid minu arvates annab see loole hoopis sügavust ning mõttealgeid juurde. Ilma selleta oleks see lihtsalt üks järjekordne harilik kriminull, kuid autori põhjalikkus tausta avamisel tõstab selle väärtust oluliselt.

Melchior hakkab vanaks jääma, kuid mulle tundub, et sellest saagast on välja kasvamas kaks uut lugu. Üks neist on nunn Agathast, kes lahendab ka kõige müstilisema mõistatuse ning teine on salamõrtsukas Melchiorist. Jään igatahes uusi lugusid ootama. Loodetavasti on neid veel vähemalt kaks tulekul, sest kolmas ja neljas osa on mul veel lugemata. Ma olen õnnelik, et mul on siis võimalus saada iga kord topeltannus üht suurimat naudingut, mida üks tõsine raamatusõber ihaleb.

Hargla, Indrek, pseud., 1970-
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
kaanepilt: Meelis Krošetskin,
kujundus: Virge Ilves
Raudhammas, 2017
558 lk.

Helen Fielding "Bridget Jonesi päevik"

30. 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis. (32/54)

Võibolla ma teen sohki, sest tegemist ei ole 33. raamatuga päris raamaturiiulilt, vaid Goodreadsi to-read listi 33. raamatuga. Kuid et Goodreads on mu teine kodu, on juriidiliselt  kõik korrektne.

Ma lihtsalt jumaldan Bridget Jonesi filmi. Ma ei tea miks. Tegelikult ei ole selles ju kunstiliselt midagi erilist, kuid see film teeb alati mu tuju heaks, kui seda vaatan.  Bridget on nii armsalt ullike ning talle on nii lihtne kaasa elada. See on üks väheseid filme, mida tahan aeg-ajalt jälle vaadata.

Raamat seevastu oli täielik pettumus. Ma ei tundnud kusagil ära seda toredat filmi-Bridgetit. Jah, seal oli kohti ja tegevusliine, mis filmist tuttavad on, kuid suurt pilti vaadates tundub, et raamatul ja filmil on ühised vaid nimed. Terviklikku seostatud lugu, mida võiks ühelt ilukirjanduslikult teoselt ju oodata, ma selles ei näe. Lihtsalt mingi suvaline kaootiline mula. Kas järgmisi osi ongi üldse mõtet lugeda?

Fielding, Helen, 1958-
Bridget Jonesi päevik
(Bridget Jones's Diary, 1996)
tõlkinud Kersti Tarien
kaane kujundanud Piret Frey
Varrak, 1998
303 lk.

E. B. White "Charlotte koob võrku"

40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. (31/54)

Meil oli lastetoas, kus koos õega elasin, väike kahe riiuliga raamaturiiul. Just sealt seda raamatut mäletangi. Lapsena lehitsesin seda aeg-ajalt, kuid kuna seal oli palju teksti ning vähe pilte, jäi ta mul lugemata. Kuid mäletan oma õde seda lugemas.

Initsiaalide E. B. taga peitub Elwyn Brooks. Kirjaniku soov oli tiitellehtedel kasutada nime lühendatud kuju. Raamat sisaldab kolme tema jutustust: "Charlotte koob võrku", "Stuart Little" ja "Luige trompet".

Kõigis neis jutustustes seguneb reaalsus fantaasiaga, milles peaosa on loomadel, kellele omistatakse inimlikke oskusi. Minu jaoks on lugude suurimaks väärtuseks hoopis teadmised loomade elu kohta. Charlotte on laudas elav ämblik ning tema kaudu saab aimu ämblike eluolu kohta. Muidugi ei koo ämblikud oma võrkudesse inimkeelseid tähti, kuid kõik muu oli väga huvitav. Jutustuse "Stuart Little" peategelane on hiireke, kelle vanemateks on inimesed. Päriselt, ta sündis inimesest, mitte ei adopteeritud (nagu filmis). Mind kui täiskasvanut valdas lugedes pisuke õõvastus, kuid lapsed (tegemist on lastekirjandusega) suhtuvad sellesse ilmselt hoopis teisiti. Stuart Little on küll hiireke, kuid elab igatepidi inimese elu. "Luige trompet" jutustab trompetluige Louise elust. Ta sündis puudega ehk polnud võimeline tegema trompetluigele iseloomulikku häält, mis kõlab nagu keegi puhuks trompetit (kuula). Selle järgi on linnud ka oma nime saanud. Trompetluiged elavad Põhja-Ameerikas ning on kõige haruldasemad luiged maailmas. Lugu hargneb päris mõnusalt selle kohani, kus luigeisa varastab muusikapoest trompeti, et oma last aidata. Louisest saab aga kuulus muusik.

Juurdlen selle üle, kas mulle oleks see raamat lapsena meeldinud, kui ma seda lugenud oleks. Võibolla oleks, kui oleks kõigele ebaloomulikule tähelepanu mitte pööranud. Nüüd aga, kuigi teades, et tegu on lastekirjandusega ning seda tulebki veidi avatuma meelega võtta, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi "õigele" lainele saada. "Charlotte koob võrku" suutsin lugeda ja mitte ärrituda. Seda juba mainisin, mis mind "Stuart Little"-i juures häiris. "Luige trompet" oli neist kõige hullem, täiesti ajuvaba.

Kuid. Lõpuks mõistsin siiski, et tegemist on väga hea lastekirjandusega. Lisaks loodusteadmistele on igas loos oma sügavam mõte sees. Kõige emotsionaalsem ilmselt ongi "Luige trompet", mis räägib ju loo ühest puudega lapsest, keda vanemad iga hinna eest aidata tahavad ning tänu sellele saavutab see laps au ja kuulsuse. Igatahes väga võimas ja inspireeriv lugu.

White, E. B., 1899-1985
Charlotte koob võrku. Stuart Little. Luige trompet
(Charlotte's Web, 1952; Stuart Little, 1945; The Trumpet of the Swan, 1970)
inglise keelest tõlkinud Piret Saluri ja Enn Soosaar
värsid tõlkinud Paul-Erik Rummo
illustreerinud Asta Vender
Eesti Raamat, 1979
343 lk.

Randall Munroe "Mis oleks, kui...?"

36. Mitteilukirjanduslik raamat.

Tõsised teaduslikud vastused absurdsetele ja hüpoteetilistele küsimustele. Raamat algab lahtiütlusega: Käesolevas raamatus kirjeldatut ei tasu ise proovida. Nimelt on raamatu looja internetikoomiksiautor, mitte ohutusekspert. Talle meeldib, kui midagi põleb või plahvatab, seega ei ole sinu huvid tema jaoks esmased. Autor ja kirjastus ütlevad lahti igasugusest vastutusest selles raamatus sisalduvast teabest otseselt või kaudselt tulenevate soovimatute tagajärgede eest.

Uskuge, need tagajärjed võivad olla vägagi kohutavad. Näiteks, mis juhtuks, kui minna kasutatud [tuuma]kütusevarraste basseini ujuma või kui proovida ehitada kuubikujulistest klotsidest perioodilisustabel, mille iga klots oleks tehtud vastavast elemendist või kui koguda ühte kohta kokku üks mool mutte või kui föön sisse lülitada ja sulgeda õhukindlasse kuupmeetrisesse kasti või mis on suurim kiirus, millega on võimalik kiirustõkkest üle sõites ellu jääda jne.

Küsimused, millele selles raamatus vastus antakse on enamasti tõesti absurdsed, kuid leidub ka päris asjalikke. Paljud küsimused on loodusteaduslikud, millele saab vastuse anda füüsika ja matemaatika abil. Minu jaoks olid kõige huvitavamad järgmised küsimused: Mis siis, kui igaühel on üksainus hingesugulane, suvaline inimene kusagil juhuslikus maailma punktis? (Vastus: See oleks uskumatu luupainaja.) Kui palju internet ruumi võtab? (Natuke vähem kui mahutab naftatanker.) Kui palju arvutusvõimsust tekiks, kui kõik maailma inimesed jätaksid oma tegemised pooleli ja hakkaksid arvutusi tegema? (1500 korda vähem kui kaasaegsel lauaarvutikiibil.) Millal - kui üldse - ületab interneti ribalaius FedExi oma? (Internet ei ületa tippmahu poolest seda kunagi, kuid selle pingimisaeg oleks 80 miljonit millisekundit.) Kui palju säutsusid on inglise keeles võimalik kirjutada? (Umbes 2x 10 astmes 46.) Kui sul oleks terve trükitud Wikipeedia, siis kui palju printereid läheks vaja, et elektroonilisse versiooni tehtud muudatustega sammu pidada? (6 printerit, kuid see ei oleks siiski hea mõte, sest välja trükiks umbes 300 kuupmeetrit paberit kuus ning kogukulu oleks pool miljonit dollarit kuus.) Kas kunagi on nii, et Facebookis on rohkem surnud kui elavate inimeste profiile? (2060. või 2130. aastal.)

Küsimustele lähenetakse tõsiselt ning vastused on väga põhjalikud. Kuna küsimused on võrdlemisi absurdsed, siis lõpuks kõlavad ka vastused üsnagi absurdselt. Tähelepanuväärne on muidugi ka autori keelekasutus. Tundub, et ta ei ole mitte ainult koomiksiautor, vaid ka koomik. Igatahes väga mõnusalt humoorikas raamat.

Munroe, Randall
Mis oleks, kui ...?
(What If?, 2014)
tõlkija Mari Arumäe
kaanekujundus ja illustratsioonid: Christina Gleason
Äripäev, 2015
319 lk.