Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy

24. Minu lemmikraamat

See on minu lapsepõlve lemmikraamat. Kunagi ammu, umbes 25 aastat tagasi näidati telekas selle raamatu põhjal 1936. aastal valminud filmi. See võitis kohe mu südame. 1992. aastal ilmus eesti keeles raamatu 3. trükk ning see leidis koha ka meie raamaturiiulis. Lugemispäeviku andmetel lugesin seda '95. aasta jaanuaris, kuid seal on märge selle kohta, et olin seda ka varem lugenud. Pärast seda polegi kordagi lugenud, kuigi praegu on mu riiulis 8 aastat tagasi ilmunud trükk täitsa olemas.

See on südamlik ja liigutav lugu 7- aastasest ameerika poisist Cedric Errolist, kes elab muretut lapseelu koos oma ema ja hoidjaga, armastav ja armastatud isa on kahjuks surnud. Kuna poiss on äärmiselt viisakas, heasüdamlik, arukas ja avatud suhtleja, on tema peamisteks sõpradeks täiskasvanud. Ta veedab päevi kaupmees Hobbsi kaupluses mehega maailma asjade üle arutledes, suhtleb soojalt tänaval kingi viksiva Dickiga või "umbes saja aastase" õuntega kaupleva vanadaamiga.

Ühel päeval tema elu aga muutub. Selgub, et ta on ühe inglise krahvi ainus pärija ning tal tuleb emaga Inglismaale kolida. Vanas krahvis puudub igasugune elurõõm, ta on ihne, torisev vanamees, kes ei suhtu hästi ühessegi inimesse, eriti aga ameeriklastesse. Tal on 3 poega. Kahest vanimast pole ta kunagi hoolinud, kuid kolmanda suhtes tekkisid tal juba mingisugused lootused, kuni see otsustas Ameerikas olles seal vastu isa tahtmist ameeriklannaga abielluda. Kaks vanimat poega aga on õnnetult surma saanud ning nii saigi väikesest Cedricust ainus pärija.

Väikese armsa poisi saabumine toob vana krahvi ellu suure pöörde. Tema külm ja kalk süda sulab ning mees saab tagasi elurõõmu ja muutub maailma parimaks vanaisaks, leppides lõpuks ka poisi emaga.

Lugu on minu jaoks niivõrd liigutav, et seda lugedes tundsin väga tihti klompi kurgus ning vahel tuli ka pisar silma. Selles on nii palju soojust ja headust. Nagu ilmselt kõigis Burnetti raamatutes, nt "Salaaed", mida olen ka lugenud ja emotsioon oli sama. "Väike printsess" ootab riiulis lugemist (suured tänud sulle, õde, et oma liigse eksemplari mulle loovutasid). Muide, alles nüüd lugedes sain teada, et autor on naine, mitte mees (raamatu lõpus on väike autori tutvustus).

Raamatu lugemise ajal vaatasin taaskond ka filmi. Selles on enam-vähem kõik raamatus toimunu sees (siis veel osati raamatu järgi filme teha).

Goodreads

Burnett, Frances Hodgson, 1849-1924

Väike lord Fauntleroy

(Little Lord Fauntleroy, 1886)

tõlkinud Della Roos (vanemal väljaandel)

kaane kujundanud Inga Kalistru

Maks Roosma illustratsioonid

Eesti Raamat, 2008

157 lk.

Hermann Hesse. Siddhartha

23. Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat

Lugesin raamatut, mis ilmus 2004. aastal, kuid sellele tehti 2013 juurdetrükk, mille kaanepilt on teistsugune.

Hermann Karl Hesse oli saksa prosaist, luuletaja, esseist ja kriitik. Oli tegev ka kunsti ja muusika vallas. Nobeli kirjanduspreemia sai ta 1946. aastal. (Vikipeedia)

Pidime gümnaasiumis Hesse "Stepihunti" lugema. Minu lugemispäevikus see aga millegipärast ei kajastu. Mäletan, et see oli üks lilla raamat, st ma kindlasti hoidsin seda käes, aga ilmselt ei lugenud seda tookord läbi. Hesse loomingust jäi mulle aga mulje, et see on igav ja raskesti loetav.

Mu arvamus pole oluliselt muutunud, pärast selle raamatu lugemist. Ma jumaldan "Siddharthat" ning korraks juba arvasin, et olen kogu selle aja elanud pimeduses ning tema loomingut väga vääriti mõistnud. Ja siis ma võtsin ette "Hommikumaarännu". Mitte kuidagi ei edenenud. võimatu oli süveneda. Loo veidigi paremaks mõistmiseks pidi lugema ohtraid märkusi nimede jm kohta, aga tausta teadmata ei olnud ka sellest midagi kasu. Loobusin.

"Siddhartha" aga on tõeline meistriteos. See on lugu ühe india mehe elust. Tema eneseleidmise teekonnast, mis vältab mitmeid aastakümneid. Siddhartha on ahtapuusaline, üleva lauba ja kuningliku pilguga india kõrgesse kasti kuuluv noormees, braahmani (preestri) poeg. Tal on sõber Govinda. Koos võtavad nad ette teekonna samanate (metsas elavad askeedid) juurde. Siis viib elu nad kokku Gautamaga – Buddhaga, kes jagab oma õpetust. See viib sõbrad aga eriradedele. Govinda järgneb Buddhale, Siddhartha aga läheb oma teed. Tema järgmiseks õpetajaks saavad kurtisaan Kamala ja kaupmees Kamasvami. Siddhartha kaotab selle, kes ta oli varem. Tee tagasi leiab ta ülevedaja Vasudeva juures.

Lugu on idamaiselt sügavmõtteline, õpetlik lugu elust, õnne ja eelkõige iseenda leidmisest. See on jutustus, mida peaks aeg-ajalt üle lugema. Märkisin ära ka mõned katkendid raamatust.

"Ma arvan, et seda asja, mida me õppimiseks nimetame, polegi tegelikult olemas. Mu sõber, on vaid teadmine, see on kõikjal, see on aatman, see on sinus ja minus ja igas olevuses. Ja ma hakkan juba uskuma, et teadmisel pole hullemat vaenlast kui teadatahtmine, kui õppimine." (lk. 21)

Vestluses Buddhaga lausub Siddhartha: "Sa oled leidnud lunastuse surmast. See sai sulle osaks sinu enese otsimisest, sinu enese teel, läbi mõtlemise, läbi süüvimise, läbi teadmise, läbi valgustuse. Ja minu mõte on, oo suursugune, et kellelegi ei saa lunastus osaks õpetuse läbi. Kellelegi, oo auväärne, ei suuda sa sõnades ja õpetuse kaudu teada anda ega öelda seda, mis juhtub sinuga valgustuse tunnil!" (lk. 31)

Sügavalt mõtiskles ta, nagu läbi sügava vee laskus ta selle tundmuse põhja, sinna, kus põhjused peituvad, sest põhjuste äratundmine, nii näis talle, just ongi mõtlemine ja ainult seeläbi saab tundmusest teadmus ega lähe kaotsi, vaid muutub tõeliseks ja hakkab välja kiirgama seda, mis temas on. (lk. 33)

Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile jõuda, kui ta oskab mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda. (lk. 48)

Vestlus kaupmehe ja Siddhartha vahel. Kaupmees:

"Millest sa siis elad, kui sul pole vara?"

"Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Ma olen üle kolme aasta varatuna elanud, aga ma pole kunagi mõelnud, millest ma elama peaksin."

"Niisiis elasid sa teiste varast."

"Ilmselt oli see nii. Aga ka kaupmees elab teiste varast."

"Hästi öeldud. Ometi ei võta kaupmees muidu, vaid annab vastu oma kaupa."

"Nii see tõepoolest on. Igaüks võtab, igaüks annab, nii on elu."

"Aga pea, kui sul pole vara, mida sa siis annad?"

"Igaüks annab seda, mis tal on. Sõjamees annab jõudu, kaupmees kaupa, õpetaja õpetust, talupoeg riisi, kalur kalu."

"Väga hea, aga mida on sinul anda? Mida oled sa õppinud, mida sa oskad?"

"Ma oskan mõelda. Ma oskan oodata. Ma oskan paastuda." (lk. 49-50)

Viimases peatükis võetakse Siddhartha ja Govinda vestlusega lugu kokku. Kuna see on liiga pikk, et seda kõike siia kirja panna, loeb selle igaüks ise raamatust läbi.

Hesse, Hermann, 1877-1962

Siddhartha. Hommikumaaränd

(Siddhartha, 1922; Die Morgenlandfahrt, 1932)

saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve ja Mati Sirkel

kujundanud Kristjan Mändmaa

Tänapäev, 2004
Punane Raamat

187 lk.

Goodreads

Camilla Läckberg. Jääprintsess

22. Detektiivilugu

Läckberg, Camilla, 1974-
Jääprintsess (Isprinsessan, 2003)
tõlkija Maiu Elken
kujundaja Siim Saidla
Fookus Meedia, 2011
352 lk.

Goodreads

"Jääprintsess" on uurija Patrik Hedströmi lugude esimene raamat. Kokku on neid praegu 9. Eesti keeles on ilmunud 4 esimest: "Jääprintsess", "Jutlustaja", "Kiviraidur" ja "Murelind".

Patriku kõrval on peategelaseks ka eluloo-kirjanik Erica Falck, kes pärast vanemate surma naaseb Stockholmist kodukohta Göteborgi lähedale Fjällbackasse. On talvine aeg. Erica kunagine lapsepõlvesõbranna Alex leitakse oma majast vannist läbilõigatud veenidega. Majas on kohutavalt külm ning laip on härmas. Kuid tegu pole enesetapu, vaid mõrvaga. Sellega seoses ristuvad ka kunagiste koolikaaslaste Erica ja Patriku teed ning sädemeid hakkab lendama. Erica soovib selgust saada sõbranna surmas ning on Patrikule uurimises omamoodi abiks. Uurimine viib nad kahekümne viie aasta taguste sündmusteni. Mis juhtus Alexiga siis ja miks ta nüüd tapeti? Loosse on segatud ka joodikust kunstnik Anders ja kohalik rikkuriperekond. Samal ajal peab Erica maid jagama ka oma õe Anna ning tema õemees Lucasega, kes soovivad õdede lapsepõlvekodu maha müüa.

Selles raamatus on palju tegelasi ning mulle meeldis, et isegi kõige tähtsusetumana tunduva tunnistaja taust oli lahti seletatud. See lisas loole kaalu ning omamoodi segas jälgi, kuid tekitas loost sellise tervikliku mulje. Põnevust tekitas aga see, et olulist infot lugeja eest esialgu varjati. Keegi tegi mingisuguse avastuse, aga selle täpset sisu lugejale ei avaldatud, vaid see ilmnes alles hiljem. Mulle meeldis, et see polnud vaid krimka, vaid selles oli ka armastuslugu ning käsitleti ka valusaid ühiskondlikke probleeme. Kokkuvõttes selline tasakaalustatud, mõtlemapanev pilt elust.

Suhtusin sellesse raamatusse enne lugemist teatud eelarvamusega. Olin ju lugenud mitmeid skandinaavia autorite krimilugusid, sh ka naisautori omi ning arvasin, et küllap see on järjekordne tüüpiline aines. Kuid see suutis mind oma tasakaalukusega positiivselt üllatada. Kui veidi nokkida, siis mind häiris, et loosse oli sisse kirjutatud see, et Erica kirjutab Alexist raamatut. Ma ei tea, miks mind ilukirjanduses sellised asjad häirivad. Vist sellepärast, et tekib selline suletud ring – autor on naine, kes on tegelasega samastatud, ning kirjutab raamatut sellest, kuidas seesama raamat alguse sai (kuigi Erica ei kavatsenud krimikat kirjutada, aga ikkagi). Mõistate? Kui see välja jätta, siis oli see vägagi mõnus lugemine ning ilmselt loen kunagi ka järgmist osa, sest mind huvitab, mis Ericast ja Patrikust edasi saab.

Michael Punke. Mees, kes jäi ellu

Punke, Michael, 1964–
Mees, kes jäi ellu
(The Revenant, 2002)
tõlkinud Peeter Villmann
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2016
269 lk.

Goodreads

Raamat jahilkäimisest, kus inimesi sureb rohkem kui loomi.

"On 1823. aasta. Kaljumägede Karusnahakompanii kütid elavad karmi piirialade elu. Raudadega kopraid püüdes seisavad nad päevast päeva silmitsi ohuga, milleks on sõjakad indiaanlaste hõimud ja halastamatud maastikud ning seal elavad loomad. Hugh Glass kui kogenud piirialade elanik ja asjatundlik jäljeajaja on üks kompanii parimaid mehi. Ühel luureretkel satub ta aga vastamisi grislikaruga ja saab rängalt vigastada. Arvatakse, et ta ei jää ellu. Kompanii kapten teeb kahele mehele ülesandeks maha jääda, Glassi eest kuni tema surmani hoolitseda ja ta siis korralikult maha matta. Kui nood kaks aga Glassi hülgavad ja tema väärtusliku vintpüssi, kirve ja muud asjad, millega vigastatud mees ennast kaitsta saaks, kaasa võtavad, ajendab Glassi elus püsima ainuüksi kättemaksuiha. Glass asub jahmatamapaneva meelekindluse ja sihiteadlikkusega roomama üle kolme tuhande miili laiuse Ameerika kaardistamata piiriala. Tal tuleb jagu saada nii inimsoost kui ka muud tõugu kiskjatest, näljasurma ohust ja oma kohutavate haavadega kaasnevast valust." Nii on kirjas raamatu tagakaanel. Seda teksti lugedes jääb mulje nagu ta roomaks 3000 miili. Ei, ta ei rooma kolme tuhandet miili. Isegi mitte kolmesadat. Ta roomab umbes esimesed 1,5 kuud 8-st, mil tema jälitustegevus kestab.

Aga raamat on tegelikult põnev. Umbes poole peal tundsin, et vaataks veidi filmi ka. Ainult sinna maani, kuhu raamatus jõudnud olen. Film on hoopis midagi muud, viskasin sellele käega, et mitte lugemiselamust rikkuda. Aga kahju oli juba sündinud. Läks aega, enne kui suutsin jälle raamatule keskenduda. Jäigi kummitama see, mis ikkagi ajendas Glassi elutahet. Kui filmis oli selleks armastus oma poja vastu, siis raamatus puhas kättemaksuiha. Filmi ma ei vaatagi lõpuni, vähemalt mitte nii pea.

See on ime, et Glass ellu jäi. Mitte hiljem vigastatuna, vaid karurünnakus. Glass oli karastunud mees ning tema hakkama saamine üksi vaenuliku metsiku looduse keskel tundus mulle täiesti loogiline. Vaatamata sellele oli Glass mees, kes jäi ellu olukorras, kus enamik teisi oleks hukkunud.

Lõpp mulle ei meeldinud. Kuna tegemist on tõestisündinud loo põhjal valminud raamatuga, milles on siiski omajagu fiktsiooni, oleks lõpp võinud olla efektsem. Kujutasin endamisi ette Glassi kohtumist Fitzgeraldiga (üks meestest, kes jäi vigastatud Glassi eest hoolitsema) nelja silma all, mil õiendavad oma arved isekeskis ära. Pidin kahjuks pettuma. Samuti kriibib mu hinge see, kuidas ühelt rahvalt võeti nende iidne asuala. Minu silmis ei ole raamatu ainus kangelane Hugh Glass, vaid ka indiaanlased. Aga see on omaette teema.

Vaatamata sellele seisneb minu jaoks raamatu väärtus selle tõepärastes, vahel judinaid tekitavates kirjeldustes. Sõnaga "vaglad" seostan tulevkus alati kujutluspilti sellest, kuidas indiaanitohter Glassi seljahaavu ravib. Prrr!

Lugemiselamuse saab sellest raamatust kindlasti.

Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Novelle ja miniatuure
koostanud Heino Puhvel
Eesti Raamat, 1978
175 lk.

Goodreads

3 luuletust:
"Meri",
"Kätkilaul" ja
"Igavesest ajast igavesti" (kõik aastast 1906);

7 novelli:
"Hingemaa" (1903-1906),
"Toome helbed" (1907),
"Suveöö armastus" (1906),
"Popi ja Huhuu" (1914),
"Maailma lõpus" (1915),
"Inimese vari" (1919),
"Viimne tervitus" (1941);

4 miniatuuri:
"Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu" (1938-1941), "Lembitu" (1917).

Võtsin selle raamatu ette "Väikese Illimari" tuules. Avastasin, et sisukorras on novellide pikkused lehekülgede arvuna välja arvutatud. Muidugi! Gümnaasiumis pidime vabal valikul kaks Tuglase novelli läbi lugema. Nii-nii, tuleb välja, et lugesin tookord "Toome helbeid" ja "Suveöö armastust". Need on kaks kõige lühemat novelli selles kogumikus, vastavalt 13 ja 14 lehekülge. Valikut tähistavad ka hariliku pliiatsiga rasvaselt maalitud punktid pealkirjade ees. Nüüd, kui olen kõik need läbi lugenud, mõistan, et tookordne valik ei olnudki kõige hullem. Siis oli valikupõhimõte hoopis teine, kuid praegu sisu põhjal kinnitan, et need ongi minu arvates kaks kõige paremat novelli selles kogumikus. Kuigi ka neis on traagikat, siis erinevalt teistest on neis palju rohkem lootust, rääkimata romantikast. Tuleb tunnistada, et Tuglase luuletused olid ka päris loetavad. Pisut sünge, aga eks ajad olid ka vastavad. Miniatuuridesse ei suutnud kahjuks enam süveneda, sest õhuke raamat küll, aga lugesin seda nädal aega.