Balthasar Russow on "Liivimaa kroonika" autor ning viimase sajandi jooksul on spekuleeritud tema eesti päritolu üle, mis ajendas ka Jaan Krossi seda romaani kirjutama. Loomulikult ei ole kõik selles raamatus tõestisündinud, kuid usun, et paljud isikud ning kogu see olustik on tõesed. Minu arvates on see imetlusväärne, kui oskuslikult on ajalugu ja fiktsioon selles raamatus seotud. Tuleb siiski meeles pidada et tegemist pole ajalooraamatu, vaid siiski ilukirjandusliku teosega, kuid see ongi tõestus sellest, et tegemist on meistriteosega.
Ja kui ei olnudki kõik päriselt nii nagu raamatus kirjutatakse, mis siis. Minu silmis jääb nüüd Balthasar Russow alatiseks voorimehe pojaks, kes õppis toomkoolis koos aadlike võsudega, suundus õppima Saksamaale, tuli tagasi, et kaasa teha talupoegade mässus Koluvere linnuse all, põgenes (Kuressaare kaudu) ning siirdus tagasi Saksamaale, kust naases õpetatud vaimulikuna tagasi Tallinnasse ning sai Pühavaimu kiriku pastoriks.
Minu jaoks on raamatu suurim väärtus selles, et mul on nüüd üsna selge pilt 16. sajandi Eestimaa valitsemisest ja võimusuhetest, aga ka ühiskonnast tervikuna. Kuna Eestimaa oli Liivi sõja näol tõmmatud suuremate jõudude omavahelisse kemplemisse (Saksa ordu, Rootsi, Taani, Venemaa ja Poola kaklus Liivimaa pärast), siis ei piirdu see pilt ainult Eestiga. Samuti olin ma varem vaid kuulnud sellisest nimest nagu Pontius De la Gardie. Selles raamatus sai see nimi minu jaoks vägagi konkreetse näo ja teo.
Nagu ajastule kohane, sisaldas raamat ka kirjeldusi elu võikamast poolest. Verdtarretavalt kirjeldatakse (lk. 227-228) inimese hukkamisest rattale tõmmates ning üsnagi detailselt katku ravimise võtteid (nt. lk 499). Samuti näpunäiteid, kuidas tagada tuleohutus rünnaku alla sattunud linnas (lk. 657). Muide, 16. sajandi antiperspirandiks oli roosivees prepareeritud mandlijahu (lk. 917). Raamatus on ka palju muigama panevaid episoode. Enamasti olid need seotud Balthasari sõbra Märteniga, kes on ehtne eesti mehe võrdkuju.
Äratundmisrõõmu pakkus avastus, et juba siis lauldi jõulujumalateenistustel laulu "Üks roosike on tõusnud". See kallis lilleke... Aga ka lõik kroonikast, kus arutletakse teemal, miks venelased nii vaprad sõdurid on. Kui nad mõne kindluse [---] vabatahtlikult loovutavad, siis ei tohi nad enam oma pärismaale tagasi minna, sest nad löödaks seal kõik suure pilkamisega maha (lk. 726). Nende sajanditega pole ikka mitte midagi muutunud...
Kogu selle värvika ajaloo virr-varri taustal aga poeb hinge Balthasari armuelu ning isiklik kuulsus kroonika kirjutajana. Just neis väljendub loo kõige sügavam traagika.
Ma olen kunagi ammu "Keisri hullu" lugenud, kuid seda arvestamata, oli see esimene tõsisem kokkupuude Krossi loominguga. Kui alguses oligi veidi harjumatu, siis õige pea tajusin sügavat sümpaatiat tema kirjutamisviisi ja -stiili vastu. Sõnavara on rikkalik ning väljendusviis väga poeetiline. Ma ei ütleks, et teda on raske lugeda... Kross on tõesti kirjanik suure algustähega ning kindlasti leian end veel tulevikus mõne tema teose seltsist.
Goodreads
Kross, Jaan, 1920-2007
Kolme katku vahel: Balthasar Russowi romaan
järelsõna: Juhan Kreem
kujundaja Jüri Jegorov
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008
Eesti Lugu, 10. raamat
1082 lk.
No comments:
Post a Comment