Raamatus on 30 lühikest, aga väga löövat lugu. "Karneval ja kartulisalat" on esimese loo pealkiri. See on lugu lapse sünnipäevapeost, kus üks poiss väga palju süüa tahtis, selle asemel, et teiste lastega mängida. Poiss aga tiriti siiski kaasa karnevali mängima. Kui teised kehastasid ennast printsessideks, haldjateks ja päkapikkudeks, siis poiss maskeeris ennast leevikeseks, kes "söögimajja" sööma "lendas". Puänt oligi selles, et tema sõi ja teised vaatasid suu ammuli, sest leevikest ei tohi segada ega hirmutada.
Kuigi lood sisuliselt omavahel otseselt seotud pole, on lood ajaliselt järjestatud, algab talvel ja lõppeb jõuludega. Kõiki lugusid ühendab mingisuguse reaalse pildi olemasolu, mida vaadatakse hoopis isesuguse nurga alt. See vaade on samas vägagi loogiline, väga lähedane lapse loogikale. Näiteks on seal lugu tädist ("Tädike ja sirel"), kes soovis, et linnukesed tema akna alla sireli okstele kauemaks istuma jääksid. Ta riputas põõsale rasvapallid. Aga siis soovis ta oma aeda lapsi. Ta riputas põõsale komme ja lapsed tulid. Lõpuks olid põõsa otsas linnukesed, lapsed ja postiljon ning tädi oli väga õnnelik. Vot ise täiskavanuna ei tuleks selle pealegi...
Minu lemmiklugu on aga "Kuidas supikulp lasteaias käis". Huvitav oleks teada, kas päriselt ka sellist asja on juhtunud, et mõni laps mänguasja asemel supikulbi lasteaeda kaasa võtab. Igatahes on see väga armas ja südantsoojendav lugu.
Muidugi tahan kiita ka väga ilusaid ja vahvaid Heiki Ernitsa joonistatud pilte, mis muudavad lood tõeliselt elavaks.
Goodreads
Kivirähk, Andrus, 1970-
Karneval ja kartulisalat
illustratsioonid: Heiki Ernits
Varrak, 2015
128 lk.
No comments:
Post a Comment