Alexandre Dumas. Krahv Monte-Cristo

14. Erakordselt halva kaanekujundusega raamat

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Krahv Monte-Cristo I
(Le comte de Monte-Cristo, 1844)
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1987
622 lk.




Krahv Monte-Cristo II
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1988
591 lk.

Goodreads

Valisin selle punkti alla selle raamatu, sest kogu selle "Põneviku" sarja kujundus mõjus mulle lapsena vägagi hirmutavalt. Ma ei tea miks, aga tundsin selle vastu antipaatiat, eriti selle imeliku pruuni tausta suhtes. Õnneks raamatu sisu on kujundusega pöördvõrdeline. See haaras mind kohe, esimesest peatükist kuni teise raamatu viimase peatükini. Juba see, et teise osa kohe esimese järel lugesin, on märk suurest sümpaatiast selle loo vastu. Esimese osa lugemist alustasin raamatukoguraamatuga, kuid selle lõpetasin juba oma isiklikku raamatut lugedes. Kuigi see on pea 200 aastat tagasi kirjutatud, kõnetab see lugu väga tugevalt praegugi.

Prantsusmaa, 19. sajandi algus. Napoleon on saadetud asumisele Elba saarele. Edmond Dantes on noor meremees, kelle koduks on Marseille. Tema pruudiks on ilus katalaani tüdruk Mercedes. Nad plaanivad abielluda, kuid kihluspeol noormees arreteeritakse. Teda süüdistatakse Napoleoni pooldajate vandenõus osalemises. Vaatamata sellele, et ta on täiesti süütu, veedab ta järgmised 14 aastat vanglasaarel pimedas üksikkongis. Ta kohtub kaasvangi - preestriga, keda hulluks peetakse, sest lubab enda vabastamise eest miljoneid maksta. Nad saavad headeks sõpradeks. Edmond avastab, et tema õnnetus saatuses on süüdi inimesed, keda ta pidas oma sõpradeks, ning vannub neile kättemaksu. Kavalusega õnnestub Edmondil vanglast põgeneda ning otsib üles varanduse, mille asukoha preester talle avaldas. See asub Vahemeres Monte Cristo saarel. Edmond leiab varanduse ning temast saab krahv Monte Cristo. Ta on vaba ja ta on rikas. Tal on nüüd kõik võimalused, et alustada oma missiooni - kätte maksta.

[---] maailmas ei ole õnne ega õnnetust, on vaid ühe seisundi võrdlemine teisega, selles on kogu lugu. Ainult see, kes on tunda saanud äärmist õnnetust, on võimeline tundma äärmist õnne. Inimene peab olema tahtnud surra, [---] et teada, kui hea on elada.